Et, kõik ausalt ära rääkida, peame alustama sellest, et Särakrõllide rühma Kaarlil on kodus kanad. Lubasime ikka, et läheme ükskord kogu rühmaga kanakesi vaatama. Aga hea mees, kes lubabki…Ei, ei – see ei käi Särakrõllide kohta. Kuna lasteaias oli välja kuulutatud ülemajaline köögiviljanädal, siis mõtlesimegi, et ehk saame  näha kus porgand ja peet kasvavad ning pererahvast talutöödes aidata. Ja ühel ilusal reedel peale hommikupudru söömist panime kummiriided selga ja asusime Kaarli poole teele.

No mida kõike me minnes nägime – lumivalget kassi rohelisel heinamaal hiiri jahtimas, lambaid metsaservas rohtu nosimas, ülekäiguradasid ja liiklusmärke, tuulemurtud oksi, valminud kastanimune, Nõo kirikut, kauplust ja  apteeki, muusikakooli pargis kasvavaid seeni, raudteed, koppa maad kaevamas ja hiigelsuureks paisunud kõrvitsaid kellegi aias…Ja, sealt ta paistis – Kaarli koduväravas ootas meid pereema Marit koos sõbraliku naeratuse ja särama hakanud päikesega.

Nähes Kaarli õues olevat liivakasti ja autoparki olid meie lastel küll peedid ja porgandid unustatud – kogu rühm valgus laiali nagu aiast välja pääsenud kanakesed.  Just, aiast väljapääsenud pruunid kanad suutsid meie laste tähelepanu taas võita – saime kanu loendada,  paitada ja terakesi pudistada, vihmausse koguda, pesast mune korjata ja nina kinni hoida, et mitte kanakaka haisu tunda.

Ja siis ootas meid põld…tulime ju peete ja porgandeid päästma. Anita haaras vigla ja hakkas porgandeid maast lahti kangutama, lapsed tõmbasid porgandi välja, murdsid ära varred ja asetasid kasti. Mina olin kastide juures kvaliteedikontroll,  Pille ja Katri muudkui pildistasid. Pereema Marit juhatas tööde käiku ja pereisa Janar tõi kaste juurde ja käis aegajalt kusagil ära…No sellist entusiasmi annab otsida – kastid täitusid ja ühtäkki oli porgandipeenar ootamatult tühi. Aga kuna entusiasm oli nii suur sees, siis hõikas Tõnis nagu väepealik kaks kätt püsti: “Andke mulle veel porgandeid, andke mulle peete!” Egas midagi, võtsime ka peedid üles ja vähe sellest –  kõrvitsad tuli ka varjualla veeretada. Lapsed muidugi arvasid, et kui nad juba siin on, siis võivad ka poolelioleva ehituse  ära lõpetada, kuid pereisa Janari näost oli näha, et see vist pole hea mõte…

Kui panite tähele, siis pereisa Janar käis aegajalt ära….Samal ajal kui meie põllul olime oli pererahva köögis valminud kolmekäiguline talgulõuna – munavõiga leivasnäkid, imemaitsev ja rammus talgusupp ning lõhnavad ahjusoojad kaneelirullid. Lisaks veel magusad ploomid ja õunad.  Aitäh pereisa Janarile, et vahepeal ära käisid. Kõik maitses suurepäraselt.

Kõhud täis, oli meil aeg hakata tagasi lasteaiapoole liikuma. Kodutee oli kuidagi vaikne ja mõtlik – kopp kaevas veetrassi, lambad nosisid samuti karjamaal ja lumivalge kass oli  ikka veel hiirejahil… Kogu maailmas nagu polekski meie käigust midagi muutunud, kuid vaadates väsinud kuid särasilmseid lapsi, siis vist ikka muutus küll…me saime jälle targemaks. Õpetaja Anita võttis kogu õppekäigu kokku ühte lausesse: “Jah, ühe käiguga on lastel kõik teadmised saadud, mis vaja teada on…. “ Ja Anital oli tõepoolest õigus – selle asemel, et rühmatoas paberist pääsukesi voltida ja punapeete rasvakriidiga värvida, lähme koduväravast välja ja vaatame silmadega, kuulame kõrvadega, nuusutame ninaga ja katsume käega. Jäime oma käiguga väga rahule ja jõudsime järeldusele, et me töötame nii vahvas kohas st, et koos lastega saame me oma tööpäeva ise ägedaks teha ja tõesti meil oligi äge tööpäev.

Siinkohal teeme üleskutse eeskätt Särakrõllide rühma lapsevanematele, et kui teil on tahtmist meid endale külla kutsuda, kas puid kuuri viima, õunu korjama või on teil midagi toredat näidata, siis Särakrõllid on väga avatud uutele väljakutsetele.

Lõpetuseks julgen mina küll hõisata, kui vägev meeskond koos õpetajate, tugiisikute, laste ja lapsevanematega  on Särakrõllide rühmas. Olgu see või tagantjärele tarkus, aga mina tahan öelda, et selle meeskonnaga on kindla peale minek.

Tuhat tänu kõigile asjaosalistele!

Särakrõllide meeskonna nimel pani jutu kirja õpetaja Vaike