Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et osalesin Paul Bobkovi rahvaliku seltskonnatantsu kursusel. See oli suurepärane võimalus saada praktiline kogemus rahvalikest seltskonnatantsudest, suurepärase tantsuõpetaja juhendamisel.
Kuna lasteaias oli parasjagu jõulupidude ettevalmistamise aeg, siis saingi inspiratsiooni Paul Bobkovi tundidest ja tema plaate kuulates – miks mitte ehitada jõulupeo kava üles rahvalikest seltskonnatantsudest ajendatuna. Mõeldud, tehtud! Hakkasime lastega omaalgatuslikult rühmas õppima „Kalle- Kusta“ ja „Tinna“ tantsu. Oi, kuidas see neile meeldis. Kuna mul alguses plaate polnud, siis tantsisime nii, et lapsed ise laulsid taustaks. Niimoodi õppisime sammud selgeks. Mida aeg edasi, seda rohkem ideid hakkas peas liikuma ja muutusid aina maavillasemaks: alustades kuulutusest, kingituste ümberpakkimisest jõupaberisse, rahvapillide meisterdamisest, jõuluvana asendamisest jõulusokuga ja lõpetades laste linaste ja kotiriidest riietusega. Vahukleidid ja kikilipsud olid sellel peol out.
Meie peo nimeks sai „Kalle ja Kustase jöulupidu“. Mina ja Algi kehastusime Saaremaa onupoegadeks Kalleks ja Kustaseks ning Nati malbeks Tiiu talutütrekeseks. Kõik peol esitatud laulud ja tantsud olid rahvuslikud ja ühtegi jõululaulu me ei kasutanud, sest jõululaulud, päkapikud, lumehelbekesed ja kuusekese otsimine jõulukavades on juba kõiki ära tüüdanud. Peo põhimõtteks oli, et seekord ei lõbusta me lapsevanemaid, vaid teeme nii, et lastel oleks tore ja vahva. Tantsude tantsimisel ei olnud meie eesmärk teha perfektseid samme, vaid peamine oli laste entusiasm ja rõõm. Ja neile tõepoolest meeldis.
Lapsevanemate suhtumine meie „jöulupidusse“ oli väga-väga positiivne – nii palju kiidusõnu pole me kunagi oma pidude kohta saanud. Kõigile meeldis meie hubane ja kodune olemine koos rahvalike laulude ja tantsudega. Vanaemad vanaisad olid nii haaratud, et laulsid kõva häälega kaasa „Kungla rahvast“, „Kalle Kustat“ ja ka kõiki teisi rahvalikke laule. Kahju, et ei oska panna kirja neid emotsioone, mida see pidu kõigis osalejates tekitas….
Kokkuvõtteks tahan öelda, et olen väga tänulik rahvalike seltskonnatantsude kursusele ja just sellele Paul Bobkovi õpetusele, et tähtis pole tantsusammude perfektsus vaid rõõm, mida seltskonnatants peab pakkuma – pole vaja kasutada keerulisi elemente vaid peamine on hoopis rõõm ja nali, sest siis tunnevad lapsed ise loomerõõmu ja vaatajal on ka lõbus.
Mängukrõllide õpetaja Vaike Tiits