Kus on tunnete kodu?

Ühel lumise jaanuarikuu teisipäeva hommikul oli Kallikrõllide rühmas abiks Sairose ema, Annika, et läbi kunstiteraapia tehnikate kasutamise anda lastele põnev võimalus uurida, milliseid tundeid me tunneme ja kus nad meie kehas elada võiksid.

Ootusärevus oli nii suurtel kui väikestel, kuna eelmist korda teades aimasime, et toimuma hakkab midagi suurt ja põnevat. Lastel oli magamistuba korrastatud juba enne õiget aega, kuigi tavaliselt on see vastupidi.

Lapsed istusid ringis ning tegevus algas tutvumise ja sissejuhatusega, mida täiendas laul erinevatest tunnetest. Järgnes väikene arutelu sellest, milliseid tundeid lapsed üldse teavad ja tunnevad, mis laulust meelde jäid ja kas oli ka midagi uut. Edasise tegevuse käigus leidsid lapsed oma erinevatele tunnetele sobiva värvi ja püüdsid neid kujutada mustrina.

Kehatöö ettevalmistuseks jagunesid lapsed paaridesse ja said katsetada koostööoskusi. Üks paarilistest heitis suurele paberile pikali ja sõber aitas keha järgi kontuuri maha joonistada. Protsess oli põnev, kellel oli kõdi kellel natuke isegi hirmus. Lapsed olid väga tublid, mõni oli osavam, mõnel kulus pisut abi ära, aga kõik said kenasti sõbra piirjooned paberile, millega sai tööd jätkata. Pikutavale iseenda pildile sai joonistada näo, juuksed, kõrvad vm olulist. Ülesanne jätkus tunnete teemaga ja neile kodu leidmisega oma kehas.

Esimene ja valdav tunne oli rõõm. Lapsed said mõtiskleda ja joonistada, et kus nende kehas võiks olla selle konkreetse tunde kodu ja kui palju seda parajasti on ning kas seda võiks olla ka mujal jne. Appi tulid varasemalt valitud värvid ja/või mustrid, mis lapse jaoks seda tunnet sümboliseerisid. Lisaks rõõmu tundele otsisime üles, kus elab väsimus, kurbus või hirm. Viimane suur ja väga tähtis tunne oli armastus. Annika suunamise ja julgustamise toel leidsid lapsed kõikidele tunnetele just sellel hetkele sobiva kodu. Kellel aega üle jäi sai oma kunstitöö ära kaunistada, lisada riideid, aksessuaare vm olulist.

Protsessi võttis kokku näitus – presentatsioon, kus igaüks sai kaaslastele oma tööd tutvustada ja iseenda sõnadega kirjeldada kuidas tema tööprotsess läks ja mida ta enda jaoks avastas. Lapsed olid oma tööde tutvustamise üle ääretult uhked ja said väga kenasti hakkama. Publiku toetus ja austus esineja suhtes oli kiiduväärne, ei mingit saginat ega naginat, kõik kuulasid huvi ja tähelepanuga.

Mõned toredad näited, mis tulid lastelt: mul on pea rõõmsaid mõtteid täis, mul on rõõm nina otsas, kurbus on käe sees, mul on väsimus jalgades, viha tunne elab kõhus, mul ei ole üldse armastuse tunnet.

Lõpuringis said lapsed Annika suunavate seletuste ja oma mõtete abil proovida suurendada oma sees olevat rõõmu tunnet nii, et terve keha saaks rõõmu täis ja vist saigi, sest lõpp oli rõõmus ja tore. Hommikupoolik kujunes igati huvitavaks ja tegevusrohkeks.

 

 

Õpetaja Kaja ja Sairose ema Annika (MTÜ Loovamelu loovusringide juhendaja, TLÜ kunstiteraapiate magistrant)

Comments are closed.