Mis teeb linnust linnu?

Sellise küsimusega alustas oma linnujuttu ornitoloog ja linnuökoloog, Eesti Maaülikooli teadur doktor Kalev Rattiste, kes külastas Särakrõllide rühma.

Lapsed kuulasid aktiivselt ligi tund aega lugusid veelindude rõngastamisest ja nende pesitsemisest ning kommetest. Rõngaste abil saadakse teada, kuhu linnud talvituma lendavad ja vaatluse ajal aitavad need lindude äratundmisel. Kalakajakad on hoolsad vanemad, vaheldumisi hauduvad mune ja toovad poegadele toitu ning kaitsevad pesa ja poegi, lüües kutsumata külalisi küll jalgade, tiivanukkide kui nokaga. Huvitav, aga ohtlik!

Nägime piltidelt, kuidas seda kõike ühel Eesti läänepoolsel merelaiul tehti. Põnev on lugu vanimast teadaolevast kalakajakast Martast, kes oli laiul pikaajaline pesitseja. Doktoril oli kaasas ka Marta sugupuu, kust nägime tema lapsi, lapselapsi ja lapselapselapsi pesitsemas samal laiul, kus nad kunagi tibudena koorusid. Linnud suhtlevad omavahel häälitsuste ja kehakeele abil, mida meilegi „tõlgiti”.

Lisaks saime osa hallhanede, kormoranide, valgepõsk-laglede ja kühmnokk-luikede eluolust. Nägime mustapäist randtiiru ja tutt-tiiru, saime teada, et kui sinikaelpart inimese eest parinal lendu tõuseb, tuleb ta pesas katmata jäänud munad sulgedega katta, muidu on munad ohus.

Mere lähedal on veel palju linde: naerukajakad, pikajalgsed liivatüllid, punajalg-tildrid,  meriskid,  hahad, ning jääkosklad, kes ärritudes on tõelised punkarid – hari püsti.

Ahjaa, lendavad ka nahkhiired, tiivad on ka pingviinidel, aga nad ei lenda, munevad ka maod ja isegi nokk võib olla ka nokkloomal, kuid suled on ainult lindudel!

Tekst ja pildid

Särakrõllide meeskond