24.septembril oli plaanis nööbi meisterdamine savikojas. Lapsi on 20, savikotta mahub korraga 10 last laua ümber. Mida teha? Hea nõu on kallis. Minna lasteaiast kahel korral, aga kuidas jagada õpetajaid… Logistika on keeruline. Aga kui… Aga kui õpiks muid asju ka õues? Sügisest rääkida ja tunnusmärke vaadelda on kõige parem just õues! Nii muutuski Tuule koduõu klassiruumiks, kus algul üks ja pärast teine grupp vaatles, vestles ja maalis. Maalimiseks olid lastele kaasa võetud pildiraamid. Et siis maalisid raami sisse pildi või? Ei! Raam oli ainult vaatamiseks! Pildi peale tuli joonistada kõik see, mis raami seest paistis. Mõni laps nägi lehekest murul, mõni roosi, mõni õunapuuoksa, mõni kiike, mõni kirikut, mitmed õuel kasvavat pihlakat.

Teised aga said mõnusalt soojas töökojas savi voolida. Savi pole nagu plastiliin – ta kuivab käte vahel kiiresti. Kui liiga kaua voolida, tekivad mõrad. Õnneks on nööp selline asi, mis palju vaeva ei nõua. Esiteks veeretad pallikese, siis vajutad laiaks. Nüüd otsustad, milline muster nööbile vajutada – valida oli heegeldatud mustrite ja igasuguste erineva pinnaga materjalide vahel. Veel serv üle vaadata, et ilus oleks, augud sisse, et õmmelda saaks ja nimi taha küljele. Ja veel midagi: värv! Valida oli mitmete kauniste toonide vahel, pintsliga peale ja valmis! Kui imeilusad olid need nööbid, mis kuivama jäid! Meie tulime tagasi lasteaeda, olles Tuule emale väga tänulikud võimaluse eest savikojas voolida ja õues tegutseda. Nööpe õmblema asume siis, kui need on ära põletatud ja täiesti valmis.