Käesoleva aasta pikk ja kaunis sügis lausa kutsub metsa.Meie maja koolieelikud Mängukrõllidest  ja Särakrõllidest otsustasid osa võtta VVV Sihtasutuse poolt korraldatavast ühismatkast lasteaedadele.

Meie, Särakrõllidki, olime juba mitu päeva matka ootuses. Eelnevalt lugesime lasteaias lugusid Vapramäe Vapu kohta. Olime kuulnud tema kaunist elupaigast jõe kaldal metsakünkal, Vapu heast südamest ning oskusest inimesi heade mõteteni juhatada. Kolmapäevahommikune minekuõhin oli nii suur, et olime juba varakult bussis valmis ja kannatamatult Mängukrõlle ootamas.

Bussisõit viis meid Vapramäest hooga mööda ja avastamiseks olid ees Vitipalu rajad. Juba bussiuksel tervitas meid matkajuht Ingrid, õpetaja Vaike hea tuttav. Tema oli just meid oodanudki, ega pidanud pettuma. Särakrõllide lapsed olid väga uudishimulikud ja teadmisjanused ning Ingrid valmis kõike näitama ning seletama.

–          Mis seen see on?

–          Miks neid marju süüa ei tohi?

–          Kes siia augu kaevas?

–          Aga meil oli rebane õues!

–          Kui sügav see auk on?

–          Ei, mutile siin liiva sees elada ei meeldi, tema armastab mõnusat musta mulda, kus vihmaussid elavad.

–          Jne. Jne. Jne.

Saime teada, et marju tuleb vanematele näidata taime küljes, sest muidu ei tea ka täiskasvanu, kas selliseid on ohutu süüa. Näiteks on kuutõverohu ja ussilaka marjad mustikatega väga sarnased, kuid väga mürgised. Taime nähes on aga selge, kas on söödav mari või mitte. Maikellukese marjade kohta ütles ka nii mõnigi laps esimese hooga: „Pohlad!”, kuid lähemal vaatamisel selgus, et pohlalehed on pisikesed, vars puitunud ja marjad punast värvi nagu Vaike jope, mitte oranžid nagu laste ohutusvestid.

Palumets, kus käisime, koosnes enamasti kõrgetest mändidest ja noorematest kuuskedest – mõnus valge seenekorjamise paik. Ja erinevaid seeni oli palju: kitsemamplid, roosad pilvikud, tõmmuriisikad, valged ja punased kärbseseened, isegi üks suur sirmik ning puravikke. Lapsed teadsid täpselt: kui ei tunne, siis ei korja! Jätame kasvama teistele vaatamiseks, putukatele elamuks või korjab see, kes neid tunneb.

Tarkuseterade kogumise kõrval oli tore mängida rebase saba püüdmist. Kiituse  teenisid ära nii need kes palju sabasid said, kui ka need, kes olid tublid mängijad, ehkki sabast ilma jäid. Kompimismängus sai iga laps erineva eseme loodusest ja seda selja taga käest-kätte edasi andma. See näiliselt lihtne ülesanne tekitas üsna palju segadust, mõni ese (nt. kukeseen) läks katki või jäi kadunuks ja Bingo-hüüdjaks said vähesed. Aga lõbus oli küll.

Suure Umbjärve ääres näitas Ingrid, kuidas järve kaldale on kinni kasvades tekkinud  õõtsik. Sellel hüpeldes hakkas kõikuma kogu kaldapealne. Selgus, et õõtsiku all on mitu meetrit vett ja muda. Ta torkas pika vaia läbi kamara ja see kadus päris ära. Samamoodi liigutas meie retkejuht vaia kalda ääre all – no polnud maismaad, lihtsalt polnud!

Nägime teekonnal mitmeid rähni toksitud puutüvesid, sügise saabumisest jutustasid seened ja marjad, langenud lehed ja kolletuvad taimed metsa all. Ka linnulaulu polnud enam kuulda, ainult mõned hoiatusviled ja rähni toksimine. Metsarajal kohtusime erinevate lasterühmadega, kellel olid oma retkejuhid. Selle poolest oli seekordne metsaskäik mürarikkam kui tavaliselt, kuid ka vahvam, et nii palju lapsi korraga metsas oli.

Pool matka selja taga, istusime pikale palgile ja maiustasime Kelise ema tehtud pirukatega. No küll olid need maisvad! Aitäh!

Jälle teele! Äkki palus meie retkejuht seista lastel üksteise selja taha, ning võtta eelmisest lapsest kinni. Ise aga sidus lastele sallid silmadele! Nii see pime sajajalgne teele asus – tasasel sammul, väga vaikselt. Küll oli imelik, aga huvitav ka – jala all oli pehme sammal ja mõni juurikas, ninas värske metsaõhk, kõrvus metsavaikus ja üksikud hääled. Kui silmad jälle lahti tehti, rääkis igaüks, mis tunne oli pimedana liikuda.

Kohe jõudsime ka Väikese Umbjärve juurde. Legendi järgi olla järv enne üks olnud, aga Põhjakalda ja Lõunakalda tüli tõttu olla järvede vahele vall kerkinud ning suuremale jäänud tema uhke kallas aga väiksemale kõik vesiroosid. Nüüd polevat neil enam võimalust teineteise ees kelkida.

Pika käimise järel hakkas meid väike väsimuski kimbutama ja jalad koduteed igatsema, kui äkki märkasid lapsed eespool metsarajal midagi rohelist. Suurt ja rohelist. Aga see liikus ja hüples – ei olnud põõsas… see tuli hoopis meile vastu ja ütles: „Tere, lapsed!”.

„Tere, Vapu!” –  tundsid nüüd kõik vastutulija ära. Rõõm kohtumisest oli nii suur, et väsimus kadus hetkega! Oi, kui palju kallistusi ja paisid sai Vapu ja piltigi tegime koos. Vapu kiitis lapsi kena käitumise eest metsas ning palus igal lapsel korvist kumbagi kätte ühe kommi võtta. Mõnus!  Meie tänasime jällegi Vaput kauni päeva eest metsas.

Vapu selja tagant paistis suur laagriplats, kuhu teisedki rühmad olid kogunenud. Kõigi nägudelt peegeldus rahulolu. Tänasime Ingridit, oma retkejuhti,  kes meile palju põnevat näitas ja jutustas  ning istusime kojusõiduks bussi. Lõunasupp lasteaias maitses imehästi ning uni oli magus.

Möödas meie mõnus matkapäev… aga küllap läheme varsti jälle!

Särakrõllide meeskond