Liikumine värskes õhus on hea igal aastaajal. Talvel, kui päevad lühikesed ja päikest vähe, annab iga värskes õhus veedetud tund parima kaitse meid kimbutavate viiruste eest. Särakrõllide rühm matkas küünlapäeval, 2. veebruaril Vellaveres Mare Linnamägi juhtimisel Kiki toel VVV programmi raames lumejänese radadel. Eesmärgiks oli aktiivses tegevuses tundma õppida kaht Eestis elutsevat jäneseliiki.

Retkejuht Mare rääkis nii elavalt  valgejänese ja halljänese välimusest, elupaikadest ning eluviisist ning toitumisharjumustest, et me kuulasime teda põnevusega ja püüdsime uusi tarkuseterasid. Halljänese karv on kogu aeg hall, suvel tumedam, talvel heledam. Ta on kasvult suurem, pikemate kõrvadega ja pikema sabaga lagedal maastikul elav jänes. Valgejänes on väiksem, talvel valge, suvel hall metsaelanik. Tema kõrvaotsad on mustad isegi talvel. Tegime katsega kindlaks, et valge värvus muudab jänese lumel nähtamatuks, kuid ega must, pruun ja hall ka kohe jänest ei reetnud – neid värvilaike pidasime kivideks ja heinatuttideks.

Järgnes kuulmise kontroll – kas ikka sobime jäneserajale. Mõistatasime, millega tekitab helisid meie retkejuht. Olime tublid ja saime endile preemiaks vahvad jänesekõrvad! Igalühel tuli öelda, kas ta on halljänes või valgejänes ja kus ta elab. Oma elu elab jänes üksikuna. Vastupidiselt arvamustele ei jookse valgejänes palju ringi ja liigub pigem vähe. Kuid jänesehaake oma lõhna peitmiseks teeb ta küll, eriti enne ööund kuuse alumiste okste alla varju hüpates. Pojadki peavad kiiresti iseseisvuma – nad sünnivad karvastena ja ema käib neid ainult kord päevas piimaga toitmas. Üllatav on aga see, et emad toidavad võõraid poegi, kui satuvad nende lähedusse. Väga kahju on halljänese varajastest, hangepoegadest, kes pikalt kestval talvel sünnivad ebasõbralikku ümbrusse ja võivad surra. Tavaliselt jänesed häält ei tee, aga sattudes kiskja ohvriks, kõlab vali viiksatus. See on hoiatuseks teistele jänestele, kes seda kuuldes kiiresti põgenevad. Oliver arvas küll, et jänesed tulevad omadele appi, kuid kahjuks see nii ei ole. Jänesed satuvad hundi, rebase ja ilvese toidulauale, neid püüavad toiduks röövlinnud. Kuid jänesed hukkuvad ka inimese tegevuse tõttu: lahtiselt hulkuvate koerte, liikluse ja põllumajandustööde tõttu.

Teerajal kõndides nägime palju koerte ja rebaste jälgi, aga ka ühe roti ja orava teekonda läbi lume. Jäneste jälgi kahjuks mitte, sest oli sadanud värsket lund. Kuid Marel olid ka pildid kaasas ja jälgi nägime ikka. Proovisime meiegi jänese moodi liikuda ja jänese jälgi järele teha, aga see oli väga raske.Aga jänesehaagid tulid välja küll – teatevõistluses. Ja palju toidupalakesi korjasid meie usinad jänkukesed ka ning loendasid kõik kokku ka. Ikka mängus.

Bussipiletiks oli pehme jänesepai ja selle teenisid lapsed ära küsimustele vastamisega. Kogutud tarkused meeles mõlkumas, sõitis terve bussitäis vahvaid jäneseid Vapramäe loodusmajja, kus ootas ees aurav taimetee, kõrsikud ja porgandid. Tõeline jäneste toit, kusjuures kõrsikut pidi sööma suuga, ilma käte abita, nii nagu jänkud ikka. Oi, see oli lõbus. Proovige järgi! Loodusfilmi abiga said selgeks viimasedki jäneste elu saladused. Matka lõpuks meisterdas iga laps endale mälestuseks vatipadjakestest jänese.

Lumejänese raja programm toetab suurepäraselt koolieelse lasteasutuse õppe- ja kasvatustöö põhimõtet mängu kaudu õppimisest, laste tervise edendamisest ja liikumisvajaduse rahuldamisest.

Aitäh retkejuht Marele toredate elamuste eest metsas!

Meie soovitus on, et võtke nädalaõppudel oma pere kokku ning minge talvisesse metsa. Avastamisrõõmu pakuvad nii metsloomade-lindude jäljed lumel kui ka talvised hääled ja lumi, kuniks seda on.

Särakrõllide õpetajad.