Iseenesest on see väga hea küsimus. Vastuski lihtne – meie oleme! Aga kas ikka oleme? Teoorias küll teame täpselt kuidas tohib ja kuidas ei tohi teha, kuid kas me seda teeme või kas julgemegi teha…?

Särakrõllide rühma üheks jaanuarikuu nädalateemaks oli vanasõna „Õnnetus ei hüüa tulles“. Kuna meie endi ja meie laste turvalisus on meile ülioluline, siis juttu, arutelusid, vestlusi ja praktilisi ning mängulisi tegevusi jätkus terveks nädalaks. Lapsed said hulgaliselt teadmisi kodumasinatega ning erinevate ametitega seonduvatest ohtudest. Ka oma  rühmas käisime ringi ja vaatasime üle, mis võiks meile ohtlik olla ja kuidas õnnetuse korral käituda ning kuidas õnnetusi ära hoida.

Hädaabi numbrit – 112, teab iga laps, kuid kui situatsioonimängus oli vaja helistada päästeametisse, siis selgus, et isegi mängult ei julge osad lapsed seda teha, vaid hakkasid nutma või pugesid peitu… Just nii oligi, mis oli meile kui õpetajatele ja ka teistele lastele suurepärane õppematerjal, mis näitas, et me keegi ei tea kuidas me ohuolukorras käitume. Igaüks erinevalt. Siinkohal on palve ka lapsevanematele, et õpetage ja julgustage oma lapsi läbi mängulise tegevuse  telefoniga ka hädaabi numbrile helistama ja sealjuures on tähtis vastata kolmele küsimusele:

• MIS on juhtunud?
• KUS juhtus?
• KES helistab?

Nädala lõpus rääkisime suitsuandurist, vinguandurist ja õppisime ka uue mõiste – „vingumisandur“. Mis see on, mõistagu igaüks ise. Sellest kõigest kerkis üles küsimus: kas meie lasteaias igas rühmas on ikka suitsuandur? Selleks, et seda välja selgitada, asusimegi tegutsema: moodustasime loosiga  kaheliikmelised grupid ja rühmad kuhu keegi läheb, panime selga turvavestid ja viisime läbi minikoolituse, kuidas majas ringi liikuda – turvalisus, viisakus, suitsuandurite paigutus, loendamine ning kirjapanemine. Koolitus peetud, lasime lapsed maja peale… Ise jäime ootama, et kas mõni ikka tagasi ka tuleb ja millal tuleb… Ja oh üllatust, möödus vaevalt viis minutit kui esimene grupp oli juba õnnelike ja rõõmsatena tagasi ja siis teine ja siis kolmas ja niimoodi riburadapidi tulid kõik. Meeskonnad said suurepäraselt majas ringiliikumise ja ülesande ning eesmärgi  täitmisega hakkama. Lõpetuseks analüüsisime kõik läbi, st iga grupp rääkis sellest kuidas nad hakkama said, kuidas neid vastu võeti rühmades ja kuidas neisse suhtuti ja kas aidati ka loendada. Tulemustest joonistasime tabeli kuhu panime kirja suitsuandurite arvu. Lõpptulemusest selgus, et igas rühmas on viis kuni kuus suitsuandurit, mis meid tulekahju puhul hoiatavad.

Hiljem teistelt õpetajatelt tagasisidet kuuldes võisime küll uhked olla, sest lapsed said väga hästi hakkama, olid viisakad, asjalikud ja kohusetundlikud. Särakrõllide rühma parimateks osutusid OLIVER ja KRISTOFER, kes moodustasid suurepärase meeskonna tööjaotuse, hakkamasaamise, kiiruse ja teiste õpetajate tagasiside põhjal. Palju õnne teile, poisid!

Praktiline koolitus lõppenud, riputasime vestid varna ja asusime oma igapäevaste toimetamiste juurde tagasi. Oli vahva nädal ja loodame, et lapsed said sellel nädalal  ohtralt uusi teadmisi ning praktilisi kogemusi ja oskavad nüüd ka ise ohtusid märgata ning ennetada… Siinkohal mõned väljavõtted laste jutust, mida nädala jooksul kuulsime:

„Meil ei ole kodus suitsuandurit.“

„Emme ja issi võtsid suitsuanduri ära, sest see hakkas muudkui piiksuma.“

„Meil on suitsuandur sahtlis.“

„Meil läks kodus küünlaümbris põlema.“

„Meil sai suitsuanduril patarei tühjaks ja nüüd ta seisab kapi peal. Sinna käivad sellised kandilised patareid aga emmel pole meeles uusi osta.“

KOGU SÄRAKRÕLLIDE MEESKOND SOOVIB – OLGE KA TEIE TULEST TARGEMAD!

Särakrõllide õpetaja Vaike