Toimekas oktoober Kallikrõllide rühmas

Juba väga pikaajaline lasteaia koostööpartner on Nõo raamatukogu oma töötajatega.
Teisipäeval, 24. oktoobril olid Kallikrõllide rühma lapsed kutsutud raamatukokku. ,,Miks me sinna läheme ja mida me seal teeme?“ küsisid lapsed. Kohale jõudes võttis meid lahkesti vastu raamatukogu juhataja Helle, kes suunas lapsed ümarlaua taha istuma. Ta tutvustas meile suurt raamatut, milles olid ilusad värvilised pildid Eestis elavatest metsloomadest. Saime teada nende elu-olust, toitumisest ja eripäradest. Mis aga kõige huvitavam – kuulasime loomade põnevaid hääli. Välimuselt meeldisid lastele kõige rohkem nunnud kiisusarnased ilvesepojad, hääle poolest kostusid kõige kummalisemalt karu möirged. Veel kuulasime jutukest karupoeg Miiast, kelle suureks unistuseks oli saada baleriiniks. Siis lastel võimalus tutvuda riiulitel olevate lasteraamatutega. Nii mõnigi laps arvas, et tuleb õhtul koos isaemaga siia tagasi raamatut laenutama. Meie ülesandeks jäi jäädvustada lasteaias joonistustesse nähtu-kuuldu, et siis raamatukogus üles seada näitus kunstitöödest.

Oktoobrikuus on juba tavapäraseks saanud, et lapsevanematel on võimalus tulla rühma
lastele rääkima, tutvustama, õpetama midagi põnevat oma tööst ja tegemistest. Öeldakse, et lastele on vaja päevarütmi ja rutiini, kuid alati on tore oodata midagi teistsugust, tavapärasest erinevat. Imetoredad ja huvitavad oktoobripäevad said võimalikus tänu mitmele lapsevanemale.
Komapäeval 25. oktoobril tuli meie rühma Karl Miko ema käes ilus tulpidega kast. Selgus, et hakkame meisterdama midagi põnevat – justnimelt ISEENNAST. Millised on mu juuksed, missugust pluusi ma tahan, kui ilusaid kaunistusi panen – seda kõike sai ise valida, lisaks veel oma nime kleepsutähtedest kokku monteerida. Pedagoogiliselt oskuslike õpetuste saatel said lapsed oma töödega hästi hakkama. Joonistades silmad, nina ja suu, tuli välja, et me kõik oleme ikka väga erisugused. Nüüd ei jää muud üle kui oodata tähtsat päeva kui need toredad üllatused kodus isasid rõõmustavad.

Tänu Oliveri emale avanes meil reedel 27. oktoobril võimalus osa saada Vanemuise
teatri uhiuuest etendusest GUUGELMUUGELPUNKTKOMM.
Sellest teada saades tundsime ennast natuke ebakindlalt, sest lapsed on meie arvates veel
natuke väiksed. Tavaliselt oleme käinud teatris väljaspool maja 6 – aastaste rühma lastega.
Mõtlesime natuke ja otsustasime proovida ning õigesti tegime.
Mõnedel lastel oli suure bussiga sõitmine ja teatrikülastus esmakordne. See tasus kuhjaga ära. Lapsed olid etendusest lummatud, ei tea, kas neil oli meeles hingatagi. Etendus oli täiesti arusaadav, olgugi, et oli laste ooper. Kuna Karl Miko ema oli hommikul kaasa andnud kommikarbi näitlejatele, siis pidime näitlejaid nii kaua tagasi plaksutama, et näha, kas meie kommid ikka üle antakse. Hommikul meisterdasime juurde veel kaardi, kirjas tänusõnad ja laste nimed. Minek ja tulek sujus ladusalt tänu Sairose ema, Annika abistavale käele. Kõik, nii lapsed kui ka täiskasvanud, said unustamatu elamuse.

Esmaspäeval 30. oktoobril tuli rühma Sairose ema põll ees ja ämber käes. Nonii, nonii,
mida huvitavat me seekord siis tegema hakkame.
Alustasime oma päeva tavapärase hommikuluuletuse ja laste loendamisega ning siis algas
muusika saatel hommikvõimlemine, kuna jälle keerati kella ning keha vajas ülesäratamist.
Seejärel suundusime laua taha. Pidime kõik silmad kinni panema, kaasa arvatud rühma
töötajad. Hakkasime kuulama muusikat, et igaühel tekiks kujutluspilt, millest või kellest võiks muusika pajatada, ning siis hiljem muusikast ajendatuna saviskulptuur vormida. Seejärel said lapsed savitüki, mis oli täiesti erinev meie tavapärasest plastiliinist. Kõik lapsed puutusid saviga kokku esmakordselt. Reaktsioonid olid väga erinevad, mõned võtsid savi kohe kätte ja hakkasid seda muljuma aga mõned puutusid ühe sõrmega väga ettevaatlikult. Natuke läks aega aga valmisid väga eripalgelised tööd. Kui voolingud olid valmis andis Annika igale lapsele aluspaberi, kuhu oma tegelasele kodu kujundada. Tööd jäid aknalauale kuivama, et hiljem need ära värvida.

Tavapärasematest tegevustest: leivanädalal vaatasime ja võrdlesime leiva – ja saiapakendeid, mida vanemad olid meie tegevuse jaoks kaasa andnud, tuvastasime perede lemmikud; kaisukarupäeval vaatasime laste kaasavõetud karusid ja rääkisime sellest, et kui kedagi täiskasvanut ei ole lähedal siis saab oma muret ja rõõmu rääkida ka oma lemmiku, kaisukaruga.

Täname kõiki, kes muutsid sügiskuu päevad lastele huvitavaks ja elamusterohkeks.
Tiia, Liia, Kaja.

Comments are closed.