Õppeaasta on Tõrukeste rühmas alanud mitmete toredate üritustega. Järgnevalt jagakski veidi neid häid muljeid.

13.septembril toimus traditsiooniline VVV sügismatk Viti järve ääres. Hommik ehmatas meid halli ja vihmase ilmaga, kuid matkarajale jõudes hakkas päikegi pilve tagant paistma ja retk võis alata. Sõbralike teejuhtide Kaili ja Külli saatel tegime tiiru Viti järve ümbruses. Nägime oma teekonnal mitmeid tuntud söögiseeni, aga metsa iluks olid kahtlemata punased kärbseseened. Palju lusti ja lõbu pakkusid lastele retkejuhi õpetatud sipelgate ning konnade mängud. Vahva elamuse saime järve ääres osaliselt vee all oleval sillal seistes ja kuulates- vaadates ümbritsevat. Matkaraja lõpus ootas Vapu, kes kostitas meid küpsistega ja uuris, mida toredat teada saime. Nii oligi kaks tundi möödunud ja aeg suunduda lasteaeda lõunasöögile.

Järgmiseks ettevõtmiseks oli 20. septembril väljasõit Võrtsjärve äärde Järvemuuseumi. Seekord oli elevus nakatanud ka täiskasvanuid, see oli uus koht ka meie jaoks. Kohale jõudes jaotati meid gruppidesse ning õpetajate juhendamisel läbisime erinevad töötoad (Täpsusvise, kalapuzzle kokkupanek, kalapüük, erinevate kalaliikide võrdlemine). Järgmine ülesanne anti kogu rühmale, nimelt tuli aidata angerjas Võrtsjärvest Sargasso merre. See oli päris keerukas ja ilma täiskasvanu abita ei tahtnud sugugi õnnestuda. Seejärel saime näidata oma käelisi oskusi kala pildi meisterdamisel. Kõige huvitavam osa ootas meid alles ees. Meile tutvustati väljapanekut erinevatest   Eesti kaladest. Kõige uhkema mulje jätsid klaaspõranda all väärikalt ujuvad sägad. Nii mõnegi muidu „kõva”  poisi jaoks oli sellele klaaspõrandale astumine suureks julgustükiks. Saime näha kalade toitmist ning uurida lähemalt punakõrv- kilpkonna. Väljasõidu lõpetuseks läksime väikesele jalutuskäigule järve äärde. Vaatamata päikeselisele ilmale vabatahtlikke ujujaid ei leidunud, küll aga kuulasime lainete loksumist ning mälestuseks otsisime igaüks endale huvitava kivi koju viimiseks. Tagasisõidul oli kõigil mõtteid ja muljeid, mida sõbraga arutada.

Oktoobri algul (4.okt.) käisime Ülenurmes, Eesti Põllumajandusmuuseumis leivaprogrammil. Algatuseks tutvusime „rukkiküünis” vanaaegsete tööriistade ja erinevate viljasortidega. Saime aimu, kuidas vanasti vilja lõigati, jahu jahvatati. Lapsed said katsetada tööd kootide, käsikivi ning uhmriga. Vaatasime vanaaegseid viljapeksu- ja tuulamismasinaid. Jõudsime järeldusele, et leiva lauale saamiseks pidi ikka palju vaeva nägema. Teekond jätkus „leivakotta”.Algatuseks tuli käed korralikult pesta, seejärel leidsime kohad pika laua taga, kus eelkergitatud taignast sai iga laps vormida oma leivakese. Seejuures saime maitsta nii leivajahu (rukist), kui leivatainast. Seni kui leivad küpsesid, räägiti meile,kuidas toimus vanasti leivategu, näidati erinevaid leivalabidaid ja leivaahju. Saime proovida või valmistamist, mis polnud sugugi kerge töö. Aeg möödus kiirelt ja juba olidki leivakesed küpsenud. Saimegi soojad kakukesed kaasa ning õpetajatele jagati lahkelt juuretist, et kodus leivategu proovida. Lõpuks käisime vaatamas erinevaid loomi. Lastele pakkusid elevust koplis kepslevad varsad. Tänu meie rühma Kätlini tädile, saime teha pai lontkõrv- küülikule ja vaadata vutte. Kojusõidul oli buss täis vadinat ja sädinat. Kõigil oli palju toredaid emotsioone väljasõidust.

See sügis on olnud erakordselt värvikas, seetõttu otsustasime 11.oktoobril minna oma kodualevisse sügisvärve otsima. Meie suureks rõõmuks jätkus seda värvikirevust silmadele imetlemiseks kui lasteaeda kaasavõtmiseks. Järgmisel päeval kunstitunnis valmisid toredad  leheloomad ja -putukad.

Jääme põnevusega ootama järgmisi üritusi ja väljasõite.

Kena värvilise sügise jätku!

Õpetajad Kaidi ja Külliki.