Kuidas Särakrõllide rühm Gröönimaale läks ja mis sellest edasi sai…

Matkale!

Kuhu? Ükskõik kuhu! Paneme gloobuse pöörlema ja las otsustab juhus!

Mõeldud – tehtud. Sõrm sattus gloobusel Gröönimaale ja asusimegi teele. Igal lapsel oli kaasas võileib ja jook, et vajadusel keha kinnitada. Oli teada, et esiteks peame kohtuma tuttava retkejuhiga ja siis saame koos edasi rännata. Teekonnal vaatlesime puid ja põõsaid, põlde ja aiamaid ning hindasime saagikoristamise hetkeseisu ning värvide mängu.

Ühel ristmikul trehvasimegi lõpuks Vaikega ja läksime tema juurde jalga puhkama. Nagu ikka jätkus juttu kauemaks ning külakost maitses hea: tervislik õunakook ning enda küpsetatud grillviiner, kasutusse võeti ka seljakotis olev teemoon.

Möödaminnes korjasime õunadki puude alt ära ja keetsime moosi valmis. Vatti andsime ka õues asuvatele mängu- ja ronimisvahenditele ning jalgpallile. Ehmatus saabus, kui kella vaatasime – kas minna nüüd edasi ja jätta vanemad õhtul lasteaia väravasse nukrutsema ja igatsema või minna tagasi lasteaeda? Demokraatia võitis: tuleb minna tagasi, sest kodused on kallimad kui seiklushimu.

Gröönimaale minek jäägu aga tulevikku.

Mis siis ikka, moosipurk kaenlasse ja lasteaed, siit me tuleme. Pärast sööki vajus meie väsinud reisiseltskond sügavasse unne. Kes teab, mida nad unes nägid… ehk Gröönimaadki oma jäiste avaruste ja siniveeliste fjordidega…

 

Särakrõllide meeskond

Comments are closed.