Mina ka teen teatrit ehk kuidas Särakrõllid õpitoas käisid…

Mina ka võin olla näitleja…

 …nii kõlas Tartu Laulupeomuuseumis toimunud õpitoa pealkiri, milles osalesid emakeelepäeval Nõo lasteaia Särakrõllide rühma lapsed. Põnevus oli suur ja kohale jõudes selgus, et mõned lapsed olid selles toredas majas juba käinud vaatamas etendust Pettsonist ja Findusest.

 Lahke giid Katrin juhatas meid mööda vana treppi kolmandale korrusele, kus istusime papa Jannseni, Lydia Koidula jt. seltsi liikmete vahakujude kõrval. Katrinilt saime teada, et Vanemuise teatri algus peitub just selles majas. Nii nagu meie lapsed ja nende vanemad osalevad huviringides,nii käisid pooleteise sajandi eest huvilised koos Vanemuise seltsimajas. Lauldi, tantsiti ning tehti ka teatrit. Esimese eesti algupärase näidendi autor oligi L. Koidula ning seda esitati esmakordselt oma majas.

Seejärel läksime teise korruse saali, kus etendus toona toimuski. Seal ootas meid onu Marko, kes juhataski õpituba. Selgus, et Marko Mäesaar on laste lemmiklavastuse „Pettson ja Findus“ lavastaja.

Kuidas käitud, kui uksest tulles kohtud karupoeg Puhhi, sipelgate, kahvli ja hiigelporgandi või muu imeliku tegelasega? Proovida said kõik. Mis on peidus minu pihus? Kuidas kirjeldada teisele asja, mida sa isegi ei näe ja kas on üldse kannatust mitte piiluda?

Papptaldrik – mida sellega teha saab? Nii mõnelegi oli esimeseks ideeks see lendu lasta. Tegelikult sai sellest algul rool autole, millega piknikule sõideti, siis piknikulinaks; vihma ajaks vihmavarjuks; kuuma päikese käes lehvikuks; lõpuks sai sellest fotoaparaat sipelgate ja ämblike ainulaadse hiigelkoopa pildistamiseks.

 Reis teatrimaailmas jätkus kostümeeritud lühinäidenditega laste poolt (Marko juhendamisel). Uudislavastuses “Punamütsike” ja “Seitse kitsetalle” pani vaatajad aktiivselt kaasa elama põgenev hunt. Teises etenduses jälgisime rüütlite pingutusi endile südamedaamide leidmiseks ja nagu ikka, lõppes seegi lugu õnnelikult.

Jah, mina ka võin olla… ükskõik kes. Näitlemine on imelihtne kui tead mida laval tegema pead. Lisaks näitleja kujutluspildile on väga oluline tema partner ja tema võimalikud abivahendid. Olla keegi teine, kas see tähendab, et ma mõtlen kellegi teise mõtteid ning käitun kellegi teise moodi…selles on küsimus…

 Selles õpitoas jätkus osalemise ja kaasaelamise rõõmu kõikidele lastele ning ka õpetajatele. Jäime väga rahule.

 Teatrielamusi kõigile!

 Anita, Vaike ja Natalja

Comments are closed.