Seekordne bussisõit Võrtsjärve äärde kulges läbi sügisese looduse koos toreda, lastesõbraliku bussijuhiga.

Jõudes sihtpunkti, juhatati meid kohe sadamasse, kus ootas parv ehtsa kapteniga. Kapten tutvustas lastele suurt parve ja tuletas meelde käitumis- ja ohutusreegleid. Alustasime aeglast, meeleküllast sõitu Võrtsjärvel. Ilm oli ilus, puhus nõrk tuul, lainetus oli tagasihoidlik ja nähtavus hea. Möödudes kalameeste vettepandud võrkudest, püüdsime aparatuuri abil leida Võrtsjärve sügavaimat kohta, kuigi seekord jäi see siiski tabamata. Lahke kapteni loal saime kõik pähe proovida uhket kapteni mütsi ja kogeda korraks ka kiiremat praamisõitu tagasi sadamasse.

Peale vahvat veesõitu algas tutvumine järvemuuseumi põhieksponaatidega, mille moodustavad elusad eesti mageveekalad akvaariumites. Kahes suures silinderakvaariumis nägime ahvenaid, angerjaid, karpkala, hauge, linaskit, latikat, säinast, kiiska, särge, hõbekokre, angersäga ja veel mitmeid liiki kalu. Palju elevust tekitasid lastes põrandaakvaariumid, kus sai ise peal kõndides läbi klaasi kalade elu-olu jälgida. Põnev oli näha ja kuulda doktorkaladest, kes naha näkitsemisega inimeste jalgu ravivad. Kõige rohkem huvitas lapsi ilukilpkonn ja sinine vähk, kes elas koos ahvenatega ühes akvaariumis.

Ekspositsiooni elutus osas oli näha püügivahendeid, ürgkalade väljapanekut ja veekogude uurimisvahendeid, samuti vaatepilte veekeskkonna reostamisest klaasi, plastmassi ja muude jäätmetega, mis ei lagune ning kahjustavad kalade elukeskkonda. Palju oli juttu uhkete vuntsidega sägast, kes elab päris vanaks -80 aastaseks. Lapsed saidki seinapealse mõõdulint- tabeli abil võrrelda enda pikkust ja säga vanust.

Meeleoluka ja teadmisterohke hommikupooliku lõpetamiseks sai veel igaüks kleepida-meisterdada endale meelepärase kala.

Asudes koduteele, kostus veel bussiski elevil laste seas hooplevaid kalamehejutte.

Mesimummide õpetajad Liia ja Lydia