Oli aasta 2016 ja sel aastal oli Eestimaal väga rikkalik õunasaak. Ühe tavalise lasteaia, tavalise rühma, täiesti tavalistel lastel tuli ühel päeval mõte, et võiks ise endale talveks õunu varuda. Mõeldud, tehtud – iga laps sai korvikese pihku ja õunaretk võis alata. Nad sammusid elavalt ja valjuhäälselt vesteldes läbi alevi onu Taavi õunaaeda, kus avanes neile muinasjutuline vaatepilt – õunapuud olid lookas mahlast pakatavaid punapõskseid õunu. Mitte ilmaasjata ei kutsuta õunu puuviljade kuningannaks. Õuna peetakse armastuse ja viljakuse sümboliks ja kuna laps on nähtavaks muudetud armastus, siis sobisid lapsed õunapuuga nagu valatud.
Olles õunapuu all istet võtnud, pidas õpetaja lastele väikese loengu: „Õunapuud meie aedades on ühed vanimad kultuurtaimed, juba kiviajast peale ja õun kannab õigusega paradiisivilja nime. Õun on üks müstilisemaid puuvilju, seda sümbolit on laialdaselt kasutatud legendides, muinasjuttudes ja müütides – Lumivalgekesegi mürgitas kuri võõrasema õunaga, Robin Hood laskis oma noolega pooleks just õuna ja piiblis sõi Eeva õuna ja ulatas selle ka Aadamale, mille järel nende mõlema silmad avanesid…Õunapuu ei ole tavaline puu vaid õun on ravim ja ka ilu sümbol. Õunad sisaldavad mitmesuguseid vitamiine ja mineraalaineid ja seda eriti just kodumaised õunad…“
Seda kuuldes, ei mallanud lapsed enam õpetaja tarka loengut kuulata, vaid asusid kohe tegutsema ja neid müstilisi Eestimaa õunu ise oma kätega korvidesse korjama. Kuna säilitamiseks peab õunu väga õrnalt käsitlema, siis aitasid õpetajad lastel kõrgematelt okstelt neid kätte saada.
Nad muudkui korjasid ja korjasid kuid ühel hetkel nad avastasid, et korjavad ja korjavad, korvid on täis, kuid õunad ei saagi otsa – puud olid ikka veel tervislikkusest lookas.
Korvid täis väga väärtuslikku kodumaist kulda, asusid lapsed kandamiga koduteele. Kodutee tundus kuidagi pikk ja vaevaline – lapsed väsinud, jutukus oli õunte vastu vahetatud, jalakesed ei tahtnud enam astuda, korv oli raske ja pea loengust paks….
Lasteaeda tagasi jõudes panid lapsed oma õunakorvid õuepeale maha ja tulemus oli ilus.
Kui lõunauinak tehtud ja jõuvarud taastatud, siis hakati õunu vaikselt kastidesse laduma ja üheskoos viidi ühte lasteaia tühja ja jahedasse ruumi seisma ja talve ootama.
Aga mida teha nende õuntega, mis maha kukkusid ja millel väike plekike peal? Üks tark poiss, kelle nimi oli Oliver ütles, et me võiksime nendest mahla teha. No muidugi!!! Õunamahl – no mis saab veel tervislikum olla kui värskelt pressitud õunamahl alustamaks lasteaiapäeva. Juhuslikult teatas üks tüdruk, kelle nimi oli Mirte Marii, et temal on kodus mahlapress ja tema oskab seda kasutada ka. Mõeldud, tehtud – tuli õunapress lasteaeda tuua ja koolitus võis alata. Kõik kuulasid tähelepanelikult – mida teha, kuhu vajutada, mille sisse panna ja mis tulema hakkab.
Ja siis…kõik tegid, kõik vajutasid, kõik panid ja kõik nägid, mis tulema hakkas. See mis nirisema hakkas, oli tervisest ja vitamiinidest pakatav õunamahl koos viljalihaga. Topsid muudkui täitusid.
Õpetaja rääkis lastele, et rahvatarkuse järgi hoiab üks klaas õunamahla päevas, arsti majast eemal ning rõõmustab kõhtu ja südant. Ja kui Eedeni aias peeti õunapuud hea ja halva tundmise puuks, siis nendest tavalise lasteaia, tavalise rühma, täiesti tavalistest lastest olid saanud korraga tervisest pakatavad ja vitamiinidest lugupidavad krapsakad lasteaialapsed, kes tänu õunaretkele said teada, mis on tõeliselt hea….. mineku elevus, korjamise õhin, korvide raskus, kodutee väsimus, värske mahla maitseelamus… ja halva peale nad sel hetkel ei mõelnudki, sest head oli liiga palju.
Terviseks!!!
Retkeelamused pani kirja Särakrõllide õpetaja Vaike Tiits