MEIE OMA KIRMAS

 Keel ja mõistus käivad käsikäes, sest keel on avalikuks saanud mõistus“ kirjutas Carl Robert Jakobson.

Eesti keele püsimajäämine ning seeläbi ka meie identiteet ja kultuur sõltub eesti keele kõnelejatest endist. Et lasteni tuua veel säilinud seto keelt ja kultuuri toimus 18.märtsil emakeelepäeva tähistamise raames Nõo lasteaias Krõll üks vahva kirmask ehk kirmas, kus külalisteks oli meie omakandi lauluansambel Kullakõsõ.

 Lapsed said teada, et Eesti kõige kagupoolsemas nurgas asub omanäoline piirkond-Setomaa. Setomaal elavad aga omakorda setod, keda tuntakse kui väga külalislahket rahvast. Seal piirkonnas inimesed räägivad omavahel veel tänase päevani seto keelt, mis kuulub soome-ugri keelkonna läänemeresoome keelerühma.

Setomaal peeti ja peetakse veel tänapäevalgi kirmaseid põhiliselt kiriku nimepäevadel ja neid jätkub terveks suviseks perioodiks – lihavõtetest hilissügiseni. Simmanitaoline külapidu Setomaal oli vanasti noortele tähtsaim kokkusaamise ja suhtlemise koht, kus tantsiti, lauldi, mängiti ja tehti nalja ning sinna mindi oma paremates rõivastes.

Meie lasteaiaperel oli märtsikuus suurepärane võimalus kohtuda lastega, kes oskavad seto keelt ja on õppinud kenasti leelotama. Meie oma kirmasel saimegi kuulata mõnusaid lõõtspillilugusid, koos laulda ja tantsida. Oleme väga tänulikud, et setode kultuuri tutvustama tulid meile oma Nõo laululapsed ja nende juhendaja lauluema Maria Noormets.

 Õpetaja Algi

LIHAVÕTTEJÄNESE SALADUS

Emakeelepäev möödas, oli jälle aeg  kalendrilehte keerata ja tähistada lihavõttepühi. Selleks puhuks  tulid lasteaia saali kokku märtsijänesed. Kaunid kandlehelid ja jänkupreili Katre inglihäälne laul ärgitasid kuulama. Jänkumamma Anita tuletas meelde, et õienuppudes lumikellukesed kuulutavad kanadele kibekiiret munemiseaega ning lihavõttejänkudele rutulist värvimisetööd. Mida aga teha, kui munavärvid on otsas ja kaupmees uusi võlgu ka ei anna? Sellele andis vastuse jänkupapa Vaike loetud “Lihavõttejänese saladus” ühest vanast raamatust, kus ingel aitas murest murtud jänkule muretseda uusi värve – kõige säravamat kulda raputas ingli loori sisse Päike, kõige sügavamat taevasinist tilgutas põlle sisse Peetrus ja hulga hõbeläiget kinkis Kuu. Küll jänku imestas, kui ta neid toredaid värve nägi. Ta oli esiteks päris keeletu. Siis pani ta aga endale põlle ette, suured prillid ninale ja hakkas värvima ja nii ilusaid mune ei olnud keegi kunagi näinud. Olid need ju taevavärvidega värvitud!

Annika ja Heleni juhitud tantsud, jänkumamma Anita regilaul, mis vaheldus räppimisega ning  jänkupapa õpetatud lustakas sutsi-satsi tants tekitas kõigil osalejatel hea tuju. Saalist läksid jänkulapsed oma rühmadesse lihavõtteüllatust otsima ning leidsidki – värvilised šokolaadimunad.

Kevad oli tervitatud!

 Õpetajad Anita ja Vaike