Sõbrustavad liblikad, ämblikud ja sipelgad,

sõbrustavad suur ja väike,

sõbrustab ka kuldne päike,

sõprust meil on vaja nii, nagu vett ja õhkugi.

12 veebruari hommikupoolikul olid oodatud nii väikesed kui suured krõllid ühisele sõbrapäeva tähistamisele, mille korraldas Mesimummide rühm.

Juba nädal aega varem toimusid sõbrapäeva ettevalmistused kõikides rühmades. Lasteaia koridori seati üles laste poolt valmistatud kunstitööde näitus teemal: „Minu sõber“. Saali sisenemisel said kõik endale hoolivuse ja sõpruse kinnituse märgiks punase kleepsusüdame. Südameid (kui emotsioonide, hinge ja armastuse asupaiku) ja õhupalle leidus kaunistuseks nii seintel kui akendel.

Mis on sõprus? Kes on sõber? Milline peab sõber olema? Kes vajavad sõprust? Püüdsime nendele küsimustele vastuseid leida. Selgus, et üksi on kurb olla, pole kellegagi mängida ega juttu rääkida, sellepärast kõik lapsed ootavad oma sõpra lasteaias igal hommikul, et sõbraga saaks jagada oma rõõmu ja kurbust.

Pidu jätkus suurte Mesimummide ( Liia, Lydia, Virge) etendatud käpiknukunäidendiga. Lapsed kuulasid ja vaatasid huviga lugu väikesest karupojast, kes oli midagi sooja ja pehmet ära kaotanud. Koos rebase ja jänesega püüdsid nad otsida, et mis see küll olla võiks. Ja lõpuks see meenuski – emme kalli – nii soe ja pehme jäi saamata. Suur kalli kõigile!

Meeleheaks ja maiustamiseks sai iga rühm armsa väikese Virge heegeldatud kotikese šokolaadist südametega. Kuid mis pidu see ilma laulu ja tantsuta oleks? Kõik sõbralikult suurde ringi võttes tantsisime ühe toreda sõbratantsu ja ehitasime vahvate liigutuste saatel unistuste maja.

Kokkuvõttes arvasime, et sõber on see, kes mõtteid sul loeb, lohutab mures, on raskustes toeks, sõber on see,kes seisab su eest, läheb koos sinuga läbi kasvõi tulest ja veest.

Mesimummide õpetajad

Lydia ja Liia