Tegus õppeaasta algus koolieelikutel

Igavust septembrikuus meie rühma lapsed tunda ei saanud. Lisaks igapäevastele õppimistele ja mängudele algas õppeaasta vägagi toimekalt.

Septembri alguses käisime traditsioonilisel VVV Sihtasutuse poolt korraldatud matkal. Kohal oli koguni 190 last Tartumaa erinevatest lasteaedadest. Septembrikuu valla lehest lugesin, et VVV Sihtasutus loodi juba 1999 a. , kuid ikkagi suudavad nad üllatada oma huvitavate ja kordumatute matkaprogrammidega.

Väikeste sekeldustega jõudsime Vitipallu, kus lapsi ootas ja võttis vastu Vapu. Retkejuht Triinule sappa ja matk võiski alata. Esimene peatuspaik oli Vitipalu kruusakarjääris, kus lapsed said liiva sõeluda, nähes, kui suureteraline liiv jääb sõelale kuni imepeenikese pulbrini, millest tehakse klaasi.

Järgnes mäng, kus lapsed pidid vastavalt väitele jooksma õigesse kohta. Metsas pidi tundma leht – ja okaspuid. Retkejuht Triinu rääkis, kui kaua inimese poolt metsa alla jäetud prügi looduses laguneb. Kõige kauem laguneb, plastik, mis on alles isegi siis,  kui meie lapsed on juba vanaemad ja vanaisad. Paneb ikka mõtlema küll.

Suundusime oma retkel edasi teatevõistluseni, kus lapsed pidid prügi õigetesse kastidesse sorteerima: pakendid, biolagunevad jäätmed, paber ja  pakend. Matka lõpus jutustas retkejuht muinasjutu loomadest, kes sattusid metsas, inimeste poolt jäetud prahi tõttu, halba olukorda. Matka jääb meenutama paberisorteerimiseks antud kast ja jääkmaterjalist meisterdamise raamat.

Juba järgmisel nädalal läksime jälle majast välja. Seekord Tartu AHHAA Teaduskeskusesse oma meeli avastama ja seda muidugi läbi toredate katsete.Lähemalt mõnest katsest.Esimeses katses „Lämmastik ja kuum vesi”, pidid lapsed ära arvama erinevaid hääli. Seda katset tehti kaks korda. Esimene kord silmad kinni ja teine kord silmad lahti. Laste emotsioonidest järeldades oli teine kord palju põnevam, sest vanasõnagi ütleb, et oma silm on kuningas. Ja põnevust oli kuhjaga.

Järgmiseks pandi proovile tasakaalumeeled. Kõigepealt pidime seisma ühe jala peal ja tasakaalu hoidma – see tuli kõigil hästi välja. Siis läks asi natuke keerulisemaks, sest pidime silmad  kinni panema ja kordama sama, nii mõnelgi kadus tasakaal ning appi tuli võtta tool või sein.

Maitsemeelte ergutamiseks tilgutati pipetiga sidrunimahla keele erinevatesse piirkondadesse. Teatavasti tunnevad keele erinevad piirkonnad maitset erinevalt. Selle katse jätkuks proovisime, et  kui nina kinni pigistada, kas siis tunneme kommi maitset. Tõesti ei tundnud.

Kompimismeele prooviks oli .„Salapärane kott”.  See oli pealtnäha tavaline kott, millesse oli  midagi sisse pandud. Laste ülesandeks oli katsuda ja ära arvata, mis seal on. Sellest katsest järeldasime, et katsudes võib ju  kuju ära arvata, aga eseme värvust kompimise teel teada ei saa.Peale toredat ja vahvat õpituba oli meil aega tutvuda erinevate teaduskeskuse eksponaatidega. Nii meil meeled selgeks saidki.

Septembri keskpaigas tuli Nõo hambaarst lasteaeda meie  rühma lastele tutvustama suhkrukella. Koos vaatasime, kuidas Jänku-Juss suhkrukella meisterdas ja siis valmistas iga laps oma suhkrukella.

Teada saime palju olulist, näiteks mitu tundi peavad hambad peale söömist puhkama; kui on soov magusat süüa, siis millal seda teha tuleks; millal ja mitu korda päevas tuleb hambaid pesta. Kui suhkrukellad said valmis, siis lõpuringis rääkis iga laps, mis talle õpitust meelde jäi.Aga hambaarstid külastavad meid veel ja soovijad saavad lasta oma hambad üle vaadata.

Nii nagu algas, nii ka lõppes septembrikuu meie rühmale VVV Sihtasutuse matkaga  ,,Tere sügis“. Matk oli laste jaoks natuke ebatraditsioonilisel ajal, nimelt lõuna ajal ning üllatus, üllatus mõned lapsed jäid matkale sõites bussis magama. Seekord võtsime metsa äärest bussi peale kaasa retkejuhi Külli. Matka alguses andis retkejuht lastele ülesanded, mida nad peavad matka jooksul vaatama ja meelde jätma. Alustuseks olid need käesoleval hetkel looduses olevad värvid ning seejärel suundusime tee ääres oleva suure sipelgapesa juurde. Edasi läks teekond sügavamale metsa. Tutvusime ja vaatasime tee peale ette jäänud seeni, vaatlesime ja kirjeldasime ilma, rääkisime loomade talveunest ja uurisime puujuure all olevat urgu. Edasi liikudes jäljendasime erinevaid rändlindude parvi. Mängisime erinevaid toredaid mänge. Saime teada ka midagi täiest uut – metsasipelgad on teise nimega kuklased. Meie kliimas ei kasva kastan, vaid hobukastan ja meile harjumuspäraste pihlakamarjade õige nimetus on pihlaõunad. Nii väitis retkejuht Külli. Matka lõpetuseks saime retkejuhi koostatud meeldetuletuse õpitust.

Tiia Raudsepp, Kaile Selli, Kaja Lilla

Fotod Kaile Selli, Liis Randmer

 

Comments are closed.