LEHM ON PÄRISELT OLEMAS
- septembril oli Nõo lasteaia Särakrõllide rühmal taas võimalus osa võtta KIK-i toetuse saanud keskkonnaalasest õppeprogrammist. Seekord ootas meid Tartumaal, Haava külas asuv Metsa talu.
Bussisõit tallu kulges läbi Tartu linna, kus saime võrrelda linna- ja maakoha liikluse erinevusi ja sarnasusi, oodata foori rohelist tuld, loendada kokku tasakaaluliikuritega liikuvaid inimesi, sõita üle Emajärve, vaadata kõrgeid maju ja lühikeste pükstega kõndivaid meesterahvaid. Meie riietus erines kõvasti linnavurlede omast – joped, kummikud ja vihmapüksid…hea, et olime bussis. Lapsed arvasid küll, et õpetaja võiks minna mõnda kauplusesse ja neile präänikuid välja teha, kuid õpetaja polnud eriti vaimustuses oma siniste Demaritega poodi minemisest…mitte, et tal rahast kahju oleks olnud…ei, ei, seda kindlasti mitte.
Metsa tallu jõudes ootas meid ees talukoht nagu nn vanaaegse maavanaema juures – väravas ootas meid talu perenaine Maris, kes polnud just maavanaema vanuses, tema kõrval tervitas meid koer Hera, kes lastele rõõmsalt haugatas ja saba liputas. Päike paistis läbi puude latvade ja kusagil kires hilise ärkamisega kukk…tõeline nostalgia õpetajatele, tõeline unistuste maakodu lastele. Kui perenaine oli rääkinud natuke oma elust talus, siis võis ringkäik maavaldustes alata. Kui Hera oli parasjagu laste paitamise laviini all, siis ilmusid kusagilt välja kassid Lumi ja Robin..üks haugatus ja kassid teadsid oma kohta. Rohkem me neid ei näinud. Edasi viis rada meid lammaste ja kitsede paradiisiaedikusse – aias kasvasid punastest õuntest lookas õunapuud. Perenaine jagas lastele leivakuubikuid, mida lammastele pakkuda…ma pole päris kindel, et need kõik ka sinna said, kuhu nad olid mõeldud…see selleks.
Jõudsime tühja aia juurde ja nüüd oli kõik järgnev nagu multifilmis…tühi aedik, kedagi pole, lapsed hõikavad „…Sarveke, Sarveke, Sarveke..“ vaikus…vaikus…ja siis läheb põõsas lahti ja välja astub väga soliidse sammuga “neiu mustas kleidis“…kindel päeva staar LEHM SARVEKE. Lehm…päris lehm…misasja…selline ongi või…sa teed nalja või!!!??? No see vaimustus jääb küll eluks ajaks meelde. Kõige vahvam tehnikaime oli roosast ämbrist ja mingitest kummilulladest valmistatud lüpsistimulaator, kus iga laps sai proovida lehmalüpsmist. Ämber sai nn piima lausa ääreni täis. Muuseas kohtusime veel ponide Uba, Tõrukese ja Käbiga, siidikanade, küülikute, kastile ronivate kitsede ja taluperenaise kuueaastase pojaga, kes istus hommikupäikesest siraval kaevurakkel ja luges meile kõva häälega värskeid uudiseid kohalikust ajalehest, aga see kõik ei omanud enam tähtsust, sest lastel vasardas peas ainuke mõte ja küsimus…kas lehm on päriselt olemas. Jah, lapsed usuvad jõuluvanasse ja lihavõttejänestesse, kuid nad ei usu, et LEHM on olemas.
Kaks tundi oli möödunud nagu lennates. Tagasisõit oli vaiksem ja rahulikum – kes tukkus, kes istus niisama ja kes vahetas naabriga muljeid. Aga noh, eks oli raske hommikupoolik seljataga, sai ju omajagu tehtud ka…lambaaiast said õunad maitstud, lammastele mõeldud leib läks oma kõhtu, kepp-hobusega sai ratsutatud, lehm sai lüpstud, jänkud paitatud ja lambavill katsutud. Oli vahva päev. Aitäh toetajatele ja korraldajatele. Aitäh taluperenaisele Marisele.
Ahjaa. Tagasiteeks oli bussijuht valinud teise marsruudi, nüüd tulime Emajõest üle.
Kohtumiseni jälle!
Õpetaja Vaike