Ühel vihmasel sügishommikul sõitsid Mesimummide rühma koolieelikud Tartu Emajõe äärde Lodjakotta, osalema õppeprogrammis „Miks vesi merest otsa ei saa?”

Esmalt uudistasime avarates ruumides alles ehitusjärgus olevat kahemastilist Peipsi lotja, vanade masinate ja tööriistade ruumi ning sepa töökoda. Erilist huvi tekitas lastes vanaaegne muruniiduk, mida ei anna tänapäeva robotniidukiga võrreldagi.

Koos programmijuhiga vaatlesime ja arutlesime selliste küsimuste üle – kust vesi tuleb ja kuhu läheb? Kuidas on tekkinud veekogud? Kellele ja milleks üldse vett vaja on?

Saime teada vee puhastamisest ja puhtast joogiveest, imestasime, et vesi ei olegi ainult vedelikuna, vaid ka auruna ja tahkes olekus. Kuulasime jutukest ja vaatasime multikat veeringe protsessist, vee liikumisest ringes.

Põnevaks muutus siis, kui hakkasime vaatlema vees elavaid kalu, loomi ja linde. Saime paitada ja võrrelda kopra, saarma ja hülge nahka, kuulda veelindude hääli ja katsuda ühe väga vana ja kuivatatud haugi suus olevaid teravaid hambaid. Teadmisi tuli juurde ka toiduahela tekkimisest vees elavatel loomadel.

Lõpetuseks lõbusa liikumismängu käigus meenutasime ja kinnistasime kõike eelnevalt kuuldut ja nähtut ning jõudsime järeldusele, et vesi on ikka väga tähtis nii inimestele, loomadele kui ka taimedele.

Õpetajad Liia ja Kristiina